Kuidas vältida kokkupõrget metsloomadega?

Soojemad ilmad toovad endaga kaasa aktiivsuse kasvu nii maanteedel kui ka metsaradadel. Kevade saabudes hakkavad inimesed enam linnadest välja ihkama, et külastada kauneid paiku, kõpitseda suvekodu ja vaadata üle sõbrad-sugulased. Kõige selle käigus kasvab oht trehvata metsloomadega, millega võib kaasneda raskete tagajärgedega õnnetusi ja mitte ainult metsaelanike jaoks.

Loodust pildistava Jaak Nilsoni sõnul ei muutu loomad kevadel hoomatavalt aktiivsemaks, pigem toob enam õnnetusi kaasa see, et inimesed liiguvad rohkem. Metsloomad rändavad toitu otsides pidevalt, muutes marsruute ennekõike seepärast, et kohanduda aastaaegade vaheldumisest tulenevate muutustega. Liiklusõnnetuste statistika näitab aga üheselt, et kõige rohkem mõjutab õnnetuste tihedust teedel liikuvate autode hulk.

„Enamik loomadest püsib päeval peidus, tulles alles hämaras või päris pimedas toitu otsima,“ täiendab fotograafist usutletav. „Enamasti võib loomadega kohtuda hommikuti ja õhtuti, eriti päikesetõusu või loojangu ajal. Loomad on neil aegadel usinasti liikumas, mistõttu võivad nende teed sõidukite omaga tihedamini ristuda, sest autojuhidki on neil aegadel aktiivsemad.“

KÕIGE OHTLIKUMAD ON PÕDRAD


Omanimelist sõidukooli pidava Aire Tammiku sõnul satub Eestis sõidukite ette kõige enam metskitsi, sest nende arvukus on teistest ulukitest üle. Samas väldivad kitsed reeglina mürarikkaid kohti ja samal põhjusel on üsna väike seegi tõenäosus, et kohtutakse metssea või karuga. „Meie teedel on suurimaks ohuks põdrad, kelle korral võivad kokkupõrked lõppeda isegi fataalsete tagajärgedega.“

„Loomad ei suuda sõiduki kiirust hinnata, kui see on suurem kui 70 km/h,“ jätkab sõiduõpetaja. Öeldud täiendab Jaak Nilson, kes on Lõuna-Eestist pärit ja meie suurima sarvilisega kodukandis üsna sagedasti kokku puutunud. „Kits on pelglik loom, ta vaatab teed ületades ringi ja võib ehmununa isegi tagasi pöörata, kuid põder seda ei tee ja rühib alati ainult otse edasi.“

Sohvrite jaoks tähendab see suuremat riski, sest põder võib teele astuda isegi juhul, kui lähenev sõiduk on juba väga lähedal ja erinevalt õblukesest metskitsest on kokkupõrked põtradega raskemate tagajärgedega. Nii masinate kui ka neis olevate reisijate jaoks, sest suuremat kasvu põdrad on metskitsedest märgatavalt kõrgemad ja raskemad ning võivad jalust niidetuna läbi esiklaasi sõidukitesse kukkuda.

PÕDRAPÕIGE ON MUUTUNUD OMAETTE STANDARDIKS


Õnneks on autotootjad kirjeldatud ohte mõistnud ja neid võetakse arvesse nii turvavarustuse kui ka veermiku projekteerimisel. Mitmetes maades peavad uued autod läbima katsetuste käigus nn põdrapõike katse, millest on tõenäoliselt kuulnud isegi autokauged inimesed. Sõiduohutuse vaatevinklist on tegu enam kui olulise katsega, mille nimi annab hästi edasi ülesande olemust.

Katse käigus jäljendatakse ootamatut kohtumist teele ilmuva metsloomaga ja hinnatakse seda, kas juhil on võimalik pärast etteantud kiirusel tehtud möödapõiget ohutult enda suunavööndisse tagasi pöörduda. Põdrapõike katse töötati 1997. aastal välja Rootsi autoajakirjanike poolt, kelle kodustel teedel on kokkupuuted nende loomadega isegi veel sagedasemad kui meil.

Ajapikku on põdrapõige mänginud võtmerolli elektrooniliste abisüsteemide, nagu näiteks stabiilsuskontrolli arendamises, mille leiate eest kõigist meil pakutavatest uutest sõiduautodest. Ja kui enamusel juhtudel „ärkab“ stabiilsuskontroll siis, kui auto rattad kaotavad pidamise, siis Jaguar F-Pace’s kasutatav lahendus suudab sarnaseid olukordi isegi ennetada, jälgides kõigi rataste haardumist eraldi.

VÕIMEKAD ABISÜSTEEMID EI VABASTA VASTUTUSEST


Ohutusvarustuse areng ei tähenda seda, et sohver roolis enam midagi tegema ei peaks. Mida kinnitab ka Aire Tammik, kelle sõnul peab iga autojuht suutma olusid objektiivselt hinnata, et valida neile vastav kiirus ja sõidustiil. Abisüsteemid on abiks kõigile, aidates tihtilugu ohutust tagada ilma et juht sellest ise arugi saaks, ent võimatute ülesannetega ei tule toime isegi välkkiirelt reageeriv elektroonika.

Moodsas autos annavad abisüsteemid esmalt helisignaaliga märku, et lähenetakse takistusele, milleks võib olla mõni sõiduk või sõiduteele astunud metsloom. Sellega kaasnevad täiendavad hoiatused ja kui juht ohule ei reageeri, pingutatakse turvavõid ja alustatakse pidurdamist, et vältida halvimat. Juhi tähelepanu on vaja kasvõi seepärast, et teinekord võivad ilmaolud – näiteks lumesadu – segada abisüsteemide töötamist.

Varajasel hommikupoolikul ja hilistel õhtutundidel pole metsloomad ainus risk, millega autojuhtidel tuleb kokku puutuda. Tammiku sõnul suurendab ohte seegi, et autojuhtide vaateväli pole nii hästi valgustatud kui päevasel ajal. Mis teeb ohuolukorrad veel pingelisemaks, sest kui teele peaks ilmuma mõni takistus, jääb sohvritel viimase märkamiseks veelgi vähem aega.

ÄRGE UNUSTAGE HEAD VALGUSTUST!


Mida varem te ohtu märkate, seda enam on adekvaatseks reageerimiseks aega ja võtmerolli mängivad selles esilaternad, millesse tuleks autot soetades eraldi panustada. Valgustite võimekus mängib nähtavuses ja autojuhi reageerimiskiiruses - mida sõiduõpetaja soovitab proovida siin – kõige olulisemat rolli, eriti meie laiuskraadil, kus pea pool ajast tuleb hakkama saada pimedas sügises.

„Liikluses mõjutab iga valgustatud sentimeeter seda, millal ja kui hästi juht võimalikke takistusi tähele paneb,“ jätkab Aire Tammik. „Seepärast veenduge, et teie autode tuled oleksid töökorras, õigesti reguleeritud ning auto tuuleklaas seestpoolt puhastatud.“ Pea kõik premium-klassi autotootjad pakuvad täna juba põhivarustuses LED-laternaid, aga mõned – nagu näiteks Jaguar – lähevad sellega veelgi kaugemale.

Viimase korral on mitmetel mudelitel valikus adaptiivsed, ehk pööratava/juhitava valgusvihuga esilaternad, mille korral hoolitseb valgusvoo eest pardaarvuti, kohandades seda autode kiiruse ja ilmastikuoludega. Säärane lahendus annab juhile ohtude märkamiseks/ennetamiseks enam aega ja lisaks hoolitseb elektroonika sellegi eest, et valgusdioodidest lähtuv võimas valgusvihk ei pimestaks kaasliiklejaid.

AGA KUIDAS ÕNNETUSE KORRAL KÄITUDA?


Lisaks tehnoloogiale aitavad õnnetusi vältida veel kaine mõistus, ettevaatlikus ja sõidule keskendumine. Sõidukiirus peaks lisaks reeglitele olema kooskõlas nähtavusega ja kui märkate metsloomade liikumise eest hoiatavaid märke, siis nende mõjualas tasuks olla eriti ettevaatlik. Nagu siiski, kui silmate üle tee silkavat metskitse, sest esimesele loomale võivad järgneda teine ja kolmaski.

„Kui näete pimeduses teel või selle läheduses kellegi silmade peegeldust, vähendage sõidukiirust miinimumini ja veenduge, et loom lahkub teelt või ei asu seda ületama,“ manitseb autojuhtide koolitaja. Samuti tasub tähele panna seda, et kui ühte kitse juba nägite, siis võivad talle järgneda teisedki, sest lõppude lõpuks on tegemist kariloomaga.“

Kui aga juhtub vältimatu ja kokkupõrget pole võimalik ära hoida, tuleb auto kohe pärast õnnetust turvaliselt peatada ja kõik osapooled üle vaadata. Kui avariis on inimesed kannatada saanud, tuleb helistada kohe häirekeskusse, kui aga ainult loomad, siis keskkonnainspektsiooni või maanteeinfo keskusesse. Esimesse suute ulukite ja teise väiksemate loomade korral.